3. juuni hommikul startis Võnnu koolibuss umbes 35 õpilasega mööda Eestimaad seiklema, kaasas pirukad koolisööklast kui ka kodused suupisted-võileivad.
Juba siis, kui olime Tartust natuke edasi saanud, läks mõnel lapsel kõht tühjaks ning otsis oma head-paremad näksimised kotist välja. Esimene peatuspaik oli Puurmani lossi juures. Puurmani suurejoonelise neorenessansi stiilis peahoonega mõisaansambel ehitati krahv G. J. von Mannteuffeli ajal 1860ndail aastail. Kaunist mõishoonet, milles praegu asuvad kool ja raamatukogu, me seestpoolt ei näinud, kuna käisid kibekiired restaureerimistööd. Niisiis jalutasime kaunis pargis, mis on rajatud Saksamaa eriteadlase juhendamisel prantsuse ja inglise stiilides ja otsisime peidetud aaret. Saime teada, et Eesti Vabadussõjas moodustati just Puurmanis Kuperjanovi pataljon ja nägime Eesti ainukest jahikoertele püstitatud monumenti.
Järgmiseks suundusime veinipealinna Põltsamaale. Giidi abiga saime teada, et Põltsamaa kirik ei olegi ilmakaarte järgi ehitatud ja et sisustus on pärit Tartust ning altarimaal on Eestis ainulaadne – kahepoolne. Linnasüda on kui roheline oaas, mida viimastel aastatel kaunistab roosisaar, kus leidub pea 2000 roosiistikut. Jalutuskäik roosisaarel ja mitmetel kaunitel sildadel on tõhusaim ravim argirutiini vastu. Seda kõike kaunistas veel lisaks üks pardiema, kes järjekindlalt igal aastal teeb oma pesa lilleampli sisse 4 meetri kõrgusele jõe pinnast. See, kuidas pardipojad sealt pärast alla saavad, jäi meile igaühele oma mõtlemisaineks.
Ja käes oligi lõunapausi aeg.
Kui kõhud täis, suundusime kultuuripealinna Viljandisse. Ja kuna aeg lendas linnutiivul, oli meil jälle päris kiire, sest giid juba ootas.
Viljandi on iidne linn, mis laiub künkal kauni järve kaldal. Rohelised pargid, vanad puumajad, skulptuurid ja väikesed kunstigaleriid annavad põhjuse pikkadeks jalutuskäikudeks mööda hansahõngulist linna. Igasuvine pärimusmuusika festival toob linna rahvamuusika- sõpru lähedalt ja kaugelt. On kuulda torupilli, kandlehäält ja lauluviise oma ja võõras keeles. Kõikjal on rütmid - lossivaremetes, linnaväljakutel, platsidel, kohvikutes ning järve ääreski.
Jalutuskäik linnas ja lossimägedel tipnes sellega, et asetades oma sõrmed teatud asendis lossimüüril olevale kassikäpa jäljele, saime igaüks midagi soovida ja loota oma unistuste ja salasoovide täitumist.
Loomulikult sai igaüks, kes tahtis, poseerida kindral Johan Laidoneri monumendi juures hobuse seljas istudes. Noore ja ennast kuulama paneva giidiga oli ringkäik väga huvitav. Aga kuna Viljandis on nii palju vaadata, peab igaüks siia ise veel tagasi tulema.
Oligi aeg koju sõitma hakata. Veel enne kojujõudmist sai igaüks, kes tahtis, Võrtsjärves jalgu sulistada. Ja saigi meie imearmas, huvitav ja väiksemate õpilaste jaoks ka väsitav päev otsa.
Loo pealkirjaks sai ekskursioon, aga see oli eriline selle poolest, et reisima pääsesid need, kes kooli eest on väljas olnud – kas sporti tehes, olümpiaadidel-konkurssidel käies või muul viisil aidates. Meie reisi finantseeris Võnnu vallavalitsus.
Taimi Tamm-Vask, Võnnu Keskkooli matemaatika õpetaja
